Sindi seltsimaja

Sindi klubihoone avati 1965. aasta 6. märtsil. Hoone on säilinud tänapäevani ja rahuldab rahva kultuurilised vajadused. Aja jooksul on maja saanud küll nii uut hingamist kui iluravi, aga põhiolemuselt on jäänud ikka väärikaks seltsimajaks.

Sindi kultuurielu on olnud elav ja tulemuslik juba kogukonna tekkimisest alates – õige pea pärast vabriku tööle rakendamist hakati tähelepanu pöörama ka kohaliku rahva olmelistele ning kultuurilistele  vajadustele. Olgu selleks siis sakste klubi Harmonie, tööliste klubi või enam kui 100 aastat tegutsenud spordiselts Kalju. Sindi segakoor käis esimesel laulupeol, karskusselts asutati aastal 1892, udupiltide näitamise masina sai Sindi endale 1893. aastal. 1908. aastal alustas tegevust laiema profiiliga kultuurhariduslik selts Sõprus, kelle eesmärgiks oli peo- ja ettelugemisõhtute korraldamine,  kino hakati regulaarselt näitama alates aastast 1921.

Juba 1930. aastate teisel poolel leiti, et senine seltsimaja on sedavõrd amortiseerunud, et ei kõlba enam inimeste kooskäimise kohaks. Kuigi taidlus oli aktiivne ja rahvarohke, puudus Sindis kasutamiskõlblik klubihoone.

Parimgi isetegemise rõõm võib aga raugeda, kui katus ei pea vett ning seinad lasevad tuult läbi. Veel eelmise sajandi 50. aastatel arutleti selle üle, et Sindi vajaks korralikke tingimusi kultuuri tegemiseks.

Kuna NSV Liidu tollane juht Hruštšov keelas ära kultuuriasutuste ehitamise, oli vaja leida mingisugune võimalus.  Leili Liidemaa uurimustööst selgub, et tollane direktor ja pearaamatupidaja Gerda Pärn eirasid seadust ning uus klubihoone ehitati kapitaalremondi nime all. Seaduse rikkumise tõttu kutsuti nad prokuröri juurde, kuid Pärn suutis asjalikult põhjendada klubihoone ehitamise ökonoomsust ning nad mõisteti õigeks. (Liidema, L. „Gerda Pärn – elu ja tegevus“, Sindi 2002)

1965. aasta 6. märtsil oli ehitus lõpetatud ja peeti avapidu. Uut maja on sama aasta 9. märtsi ajalehes Pärnu Kommunist kirjeldatud uue ja avarana, kus on valgusküllane vestibüül ja vabariigi kõige suurema lava – 180 ruutmeetrit ning saal koos rõduga mahutab 472 inimest. Sindi oli saanud kaasaegse kultuuritempli.
1966. aasta rahvasaadikute nõukogu esimehe Oskar Ermi poolt esitatud aruandes on kirjutatud, et uue klubihoone valmimisega paranes täielikult Sindi kultuurielu. Sellest andis tunnistust ka klubijuhataja H. Osoli 1964. aastal esitatud aruanne, kus oli kirjeldatud selle aja kultuurielu: Sindi kultuurimajas tegutses segakoor, kaks naisansamblit, puhkpilliorkester, segarahvatantsurühm, naisrühm, estraadiorkester, sõnakunstnike ring, kaks näiteringi (venekeelne ja eestikeelne), pensionäride koondis, õmblusring ja perenaistering. Kavas oli avada veel käsitööring.

Algus pandi trahteris. Trahter asus praeguse koolimaja kohal

*1830. aastate lõpus asutati  vabrikuametnikele „Harmonie“ selts, kellele ka hiljem oma maja ehitati. Seltsis toimusid perekonnaõhtud, lauldi ja tantsiti ning harrastati veeremängu ehk keeglit.

*Suur pidu 1869. aastal „priikslaskmise“ 50. aastapäeva puhul. Mängis soldatite ja eesti mängumeeste orkester, laulis meeste laulukoor

*Sindis tegutses sel ajal ka sega- ja lastekoor.

*Esimesel laulupeol osales 16-liikmeline meeskoor

*1878. a mais etendati Sindis esmakordselt eestikeelset näitemängu L. Koidula „Säärane mulk“

*Igal suvel mängis puhkpilliorkester kahel õhtul nädalas pargis selleks ehitatud kõlakojas.

*Hoogustub karskusliikumine, esitatakse palvekiri trahter sulgeda

*17. oktoobril 1892 toimus vabriku 2. kasarmust ümberehitatud uue avara lavaga (karskus)-seltsimaja pidulik avamine

*1893  kingiti seltsile udupiltide näitamise masin. Hakkasid toimuma „udupiltidega“ kõneõhtud.

*1908  alustas tegevuse lõpetanud karskusseltsi asemel alustab tegevust laiema profiiliga  kultuurhariduslik selts „Sõprus“ Tegevus jätkus karskusseltsi ruumide, mis ehitati ümber nii, et korraga saaks osaleda kuni 1000 inimest.

*“Sõprus“ korraldas peoõhtuid ja lugemisõhtuid. Mängiti kabet, malet, piljardit, keeglit

* I Maailmasõja puhkedes seltsielu soikus.

* Peale sõda aktiivne kultuurielu jätkus

*1921. aastast alates töötas Sindis kino

*1937. aastal leidis vastav komisjon, et Sindi „Sõpruse“ Seltsimaja on amortiseerunud. Maja suleti. Hiljem lubati tuletõrje valve all siiski üritusi korraldada.

*Algas raha kogumine uue rahvamaja tarvis, eesmärgini ei jõutud

* II maailmasõja ajal ei olnud kultuurielu väga aktiivne

*1945. aastal klubi tegevus taastus kuid maja oli ikka väga halvas seisus

*1946. aastal oli lisaks vabriku klubile asutatud ka linna kultuurimaja,

*1948. aastal linna klubi lõpetas tegevuse

*Isetegevust tehti kogu aeg lustiga, paraku puudus ikka veel kultuurimaja.

*1961. aastal hakati lõpuks uut maja ehitama, õieti vana klubihoonet remontima.

*1965. aastal avati praegune seltsimaja hoone