Sindi seltsimaja

Sindi klubihoone avati 1965. aasta 6. märtsil. Hoone on säilinud tänapäevani ja rahuldab rahva kultuurilised vajadused. Aja jooksul on maja saanud küll nii uut hingamist kui iluravi, aga põhiolemuselt on jäänud ikka väärikaks seltsimajaks.

Sindi kultuurielu on olnud elav ja tulemuslik juba kogukonna tekkimisest alates – õige pea pärast vabriku tööle rakendamist hakati tähelepanu pöörama ka kohaliku rahva olmelistele ning kultuurilistele  vajadustele. Olgu selleks siis sakste klubi Harmonie, tööliste klubi või enam kui 100 aastat tegutsenud spordiselts Kalju. Sindi segakoor käis esimesel laulupeol, karskusselts asutati aastal 1892, udupiltide näitamise masina sai Sindi endale 1893. aastal. 1908. aastal alustas tegevust laiema profiiliga kultuurhariduslik selts Sõprus, kelle eesmärgiks oli peo- ja ettelugemisõhtute korraldamine,  kino hakati regulaarselt näitama alates aastast 1921.

Juba 1930. aastate teisel poolel leiti, et senine seltsimaja on sedavõrd amortiseerunud, et ei kõlba enam inimeste kooskäimise kohaks. Kuigi taidlus oli aktiivne ja rahvarohke, puudus Sindis kasutamiskõlblik klubihoone.

Parimgi isetegemise rõõm võib aga raugeda, kui katus ei pea vett ning seinad lasevad tuult läbi. Veel eelmise sajandi 50. aastatel arutleti selle üle, et Sindi vajaks korralikke tingimusi kultuuri tegemiseks.

Kuna NSV Liidu tollane juht Hruštšov keelas ära kultuuriasutuste ehitamise, oli vaja leida mingisugune võimalus.  Leili Liidemaa uurimustööst selgub, et tollane direktor ja pearaamatupidaja Gerda Pärn eirasid seadust ning uus klubihoone ehitati kapitaalremondi nime all. Seaduse rikkumise tõttu kutsuti nad prokuröri juurde, kuid Pärn suutis asjalikult põhjendada klubihoone ehitamise ökonoomsust ning nad mõisteti õigeks. (Liidema, L. „Gerda Pärn – elu ja tegevus“, Sindi 2002)

1965. aasta 6. märtsil oli ehitus lõpetatud ja peeti avapidu. Uut maja on sama aasta 9. märtsi ajalehes Pärnu Kommunist kirjeldatud uue ja avarana, kus on valgusküllane vestibüül ja vabariigi kõige suurema lava – 180 ruutmeetrit ning saal koos rõduga mahutab 472 inimest. Sindi oli saanud kaasaegse kultuuritempli.
1966. aasta rahvasaadikute nõukogu esimehe Oskar Ermi poolt esitatud aruandes on kirjutatud, et uue klubihoone valmimisega paranes täielikult Sindi kultuurielu. Sellest andis tunnistust ka klubijuhataja H. Osoli 1964. aastal esitatud aruanne, kus oli kirjeldatud selle aja kultuurielu: Sindi kultuurimajas tegutses segakoor, kaks naisansamblit, puhkpilliorkester, segarahvatantsurühm, naisrühm, estraadiorkester, sõnakunstnike ring, kaks näiteringi (venekeelne ja eestikeelne), pensionäride koondis, õmblusring ja perenaistering. Kavas oli avada veel käsitööring.