Tori asub oma Põrguga maailma keskel.
Siit algab telg, mille ümber me pöörleme.
Telje üks ots ulatub taeva, teine põrgu.
Kogu ilmaelu keerleb ümber Tori ja torilaste.

Ajaloost:

Üheks eredamaks sündmuseks oli 1869. aastal esimene Eesti üldlaulupidu Tartus. Sellest võttis osa ka Tori koor. Üldlaulupeo kõnetoolist mahaöeldud sõnad: “Peab olema enam muretsemist koolide, raamatukogude ja iseäraliste seltside sünnitamise eest!” leidsid hea kõlapinna torilaste südames. Samal aastal hakkas torilaste peas idanema põllumeeste seltsi loomise idee. Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi asutamist  1870. aastal võibki pidada üheks tähtsamaks eelduseks Salme seltsi asutamisele. Kultuurielu sai tugineda vaid tugevale majandusele.

1872. aastal loodi Toris Eesti Aleksandrikooli abikomitee, mille tulemusena asutati Toris 1875. aastal kihelkonnakool. Selle juhatajaks sai C. R. Jakobsoni koolivend, Cimze seminari lõpetanud Johannes Kuus. Muu hulgas asutas Kuus juba esimesel aastal kooli juurde 32-liikmelise 4-häälse meeskoori ning tegi vanavara kogumisalast koostööd Mihkel Veskega.

Salme asutamise idee mõlkus torilaste mõtetes juba 1870. aastate lõpul. Seltsi hingeks olid J. Lossmann Oravalt, H. Tamberg Torist, T. Erm Songalt jt.

1881. aastal kirjutasid 22 Tori meest Salme asutamise palvekirjale ja uue seltsi põhikirja projektile alla. Kuna “kõrgemalt poolt” polnud eriti lihtne luba saada, siis allakirjutanute hulgas domineerisid riigivõimude silmis prestiižikad mehed: taluperemehed, kohalikud omavalitsuse tegelased, samuti vabrikant Schults, kaupmees Toffer jt.
1882. detsembril 1882. aastal kinnitas siseminister Salme põhikirja, mis jõustus 2. veebruaril 1883. aastal. Sama aasta 3. aprillil toimus esimene Salme seltsi protokollitud koosolek, kus valiti ametisse seltsi eestseisus. Edasi korraldati pidu, kus seltsi asepresident H. Tamberg pidas pikema kõne, rõhutades muusika ehk toonikunsti tähtsust inimhingele ning seletas, “kuidas näitemäng vaimuharimist edendab, olgu ta lustmäng ehk kurbmäng, nimelt ka selle poolest, et igas näitemängus lõpuks kõik hääd ja pahad teod teenitud palga leiavad”. Mõnede arvates oli tantsimine küll kui mitte patt, siis liig mis liig kindlasti. Meile seletati, et tantsimine sugugi nii paha pole, kui mõni seda mõtleb. “Tantsimine on ühes seltsis pitka istumise järele noore inimestele pealegi tarviline, tervisele kasuline keha ja liikmete liigutamine.” Põhiosa seltsi liikmetest moodustasid Tori valla inimesed, vähemal määral oli ka Vana-Vändra, Tammiste, Sindi, Uulu ja Sauga valla elanikke.

Vastavalt põhikirjale pöörati Salmes kõige suuremat tähelepanu muusikale. 1890. aastateni tegutses seltsi nime all J. Lossmanni juhatusel meeskoor. 1903. aastal astus seltsi kohalik köster B. Habicht, kes võttis enda peale seltsi meeskoori juhatamise.

Salme seltsi mängukoori nime all tegutses 1873. aastal asutatud puhkpilliorkester. 1906. aastal tegutses seltsis 20 muusikanti ja 48 lauljat. 1908. aastal osteti seltsile klaver.

Üheks levinud töövormiks olid Salme seltsis kõneõhtud. Silmas peeti siin nende üldharivat eesmärki. 1913. aastal toimus esimene spordiõhtu, 1914. aasta koosolekul otsustati sporditegemine tõsisemalt käsile võtta. Seltsi tegevuse võis jaotada kahte perioodi – enne oma maja ja omas majas. Algul toimusid üritused liikmete kodudes ja uues vallamajas. Hiljem, kui vallal polnud magasiaita enam vaja, saigi see Salme seltsile. Sellest hetkest algas seltsi tähtsuse oluline tõus. Seltsist sai kogu kohalikku kultuurielu koondav ja koordineeriv keskus.

Alates 1909. aastast hakati töötama uue põhikirja järgi, nüüd juba hariduse- ja kultuuriseltsina. Uue Salme seltsi eesmärgiks oli rahvahariduse tõstmine, kirjanduse, kunsti, muusika ja näitemängu edendamine, aga ka rahva tervise eest hoolitsemine või teiste sõnadega kehaline kasvatus. Hiljem kujunes spordiharust iseseisev spordiselts Kalev.

Laul ja muusika on Toris olnud alati lugupidamises. Selle edendamiseks andis Salme selts tunduvat tõuget. 1926. aastal pidasid Tori lauljad ja mängijad üldist paraadi kihelkonna muusikapäeva näol, mis õnnestus hästi, andes tunnistust tööst, mida virgad tegelased teinud aastate jooksul. Ühtlasi andis muusikapäev tunnistust sellest, et Tori sammus laulva kihelkonnana teiste ees. Laulu ja muusika heaks töötas kohalik kauaaegne köster B. Habicht, kes asutas suurema segakoori, mis esines edukalt mitmetel vaimulikkudel ja ilmalikkudel kontsertidel ja laulupidudel.

Salme oli kaua ainukeseks seltsiks Toris, kellel oma seltsimaja, mis vanast valla magasiaidast ümber ehitati. See aga kippus vägisi kitsaks jääma, mille tõttu tõusis päevakorrale uue rahvamaja ehitamise kavatsus. Et see oleks käinud Salmel üksi üle jõu, oli küsimus asetatud laiemale tasapinnale, tõmmates kaasa Kaitseliidu malevkonna ja Tori teised teguvõimsamad organisatsioonid. Raskusi tegi kavatsetava rahvamaja asukoha valik, mõnelt poolt soovitati selleks Taali mõisa endist härrastemaja jne.

Tori vanemate seltside hulka kuulub ka karskusselts Täht, mis on esimeseks karskusseltsiks Eestis.

Tori seltside ja ühingute seas seisis väärikalt Tammiste kirjandusselts, mis pidevalt edenes ja täiendas oma raamatukogu. Tammiste valla likvideerimisel sai see enesele odava hinna eest Tammiste valla endise magasiaida, mis ehitati osaliselt ümber seltsimajaks. Nii sai Tori endale teise seltsimaja. Ruumid polnud seal küll eriti laialdased, kuid siiski küllaldased selleks, et ümbruskonna elanikud võiksid koguneda koosviibimisteks, koosolekuiks ja kõnedeks.

Oma sissetulekutest määras Salme selts suured summad kohaliku kultuurielu arendamiseks. 1893. aastast kuulus seltsi alla raamatukogu, mille täiendamisele kulutati palju tähelepanu ja raha. 1908. aastast korraldas selts söögi ja joogiga lastepidusid. Salme toetas ka 1910. aastal Tori sidekontori rajamist. Samuti finantseeriti Tori-Käru telefoniliini ehitamist. Lõpuks küsiti seltsilt raha koguni Pärnu-Mustvee raudteeharu ehitamiseks. Selle ütles seltsi juhatus võimatu olevat.

Toril on silmapaistvad kultuuritraditsioonid, millest ühe osa moodustab Salme seltsi tegevus. Neid traditsioone on jätkatud tänaseni.